Installatsioon kasutab vanadest teleritest pärit Fresneli läätsesid ja geoloogilisi objekte tuues esile tehnika sõltuvuse maavaradest. Läätsed moonutavad vaadeldavat nii, et nende taga olev võib meile näida digitaalse või ka häirununa – nagu ekraanipilt, millel esineb nihe (‘glitch’). Teost võib vaadelda kui ekraanipõhist installatsiooni, mis toimib ilma harjumuspärase tehnoloogiata.
Luubina toimivad läätsed suurendavad geoloogilisi süvakihte: põlevkivi ehk kukersiiti ning kunstliku väljanägemisega tsemenditööstuse jaoks kaevandatavat sinisavi. Kukersiidil võib märgata fossiile ja läätse loodud kuuma graveeringuid.
Töö aluseks on kunstniku reis kukersiidi kaevandusse ning tutvumine Kirde-Eesti geoloogilise ajalooga. Teos vaatleb geograafiliste asukohtade vastastikku sõltuvust ja muutuvate sotsiaal-ökoloogiate hiilivat kummalisust: Maajaama näiliselt puutumatu ja ülev loodus on pingestatud hüperlokaalsete, sageli avalikkuse eest varju jäävate kaevanduse sümbolitega.
Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital
Janis Polar on Baselis tegutsev visuaalkunstnik ja -uurija. Tema teosed uurivad muutuvate ökoloogiate paradigmasid antropotsentrilistes süsteemides, nende süsteemide keerukust ning inimeste suhteid loodusmaailmaga seal, kus need ristuvad (meedia)tehnoloogiatega. Ta töötab läätsepõhiste tööriistade ja installatsioonide kallal.
