“Päikese olevused” on kunstnike Andreas Zißleri, Fabian Lanzmaieri ja Klemens Kohlweisi heliinstallatsioon, kus instrumendiks saab kogu ümbritsev keskkond. Teose helid tekivad valgustundlike vooluringide abil, mis loovad koos päikese liikumisega erineva iseloomu ja intensiivsusega helisid. Võimenduseks on kasutatud kolme paraboolset helipeeglit.

Kõlarid koondavad heli kitsaks kiireks, mida ümbritseva maastiku topoloogia oma metsade, küngaste, põõsaste ning lohkudega tagasi peegeldab, neelab ja ümber suunab. Liikuvad varjud, ilmaolud, päikese asend ja aastaaegade vaheldumine saavad osalisteks pikaajalises generatiivses kompositsioonis. Külastajaid kutsutakse heinamaal vabalt ringi liikuma ja suhtlema päikese heliolevustega.

Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital, Austria Suursaatkond Tallinnas

Andreas Zißler, Fabian Lanzmaier ja Klemens Kohlweis on interdistsiplinaarsed Viini kunstnikud. Kolmikut ühendab eksperimentaalne lähenemine ja nende looming asub arhitektuuri, skulptuuri, heli ja meediakunsti piiril võttes kohaspetsiifilise installatsiooni ja performance‘i vorme.

Andreas Zißleri koduleht
Fabian Lanzmaieri koduleht
Klemens Kohlweisi Instagram

Eesti rabamaastik on avastamiseks mõistatuslik ala – see on territoorium, kus kaugseire andmed ja kohalikud olud ei pruugi kattuda. Läheneme jõele, jõe kaldale ja rabale nii pseudoteadlaste kui kunstnikena. Kombime piire, servi ja äärealasid, et leida ökosüsteemi vahelisi siirdealasid – ökotoone.

Ujuv vaatlusjaam asub kohas, kus puutuvad kokku erinevad elupaigad ning seisev vesi kohtub liikuvaga. Veepiiri ja kaldajoone vahelduv perifeeria märgib raskesti tabatavaid muundumiskohti, kus kõik on pidevas ümberkujunemises. Ka veest, kus jaam ujub, saab viimaks aegamisi raba. 

Vaatlusjaam arvestab ümbritseva keskkonna haprusega ja juhib tähelepanu sellele, et turba taastamine Eesti rabades on kliimamuutustega kohanemise üks olulisemaid küsimusi. Jaam kasutab muutuva ökotooni dokumenteerimiseks vaatlusi ja teaduslikke meetodeid nagu Secchi ketas, tsüanomeeter ja Forel-Ule skaala.

Erilised tänud:
Bioart Society 

Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital

Claudia O’Steen ja Aly Ogasian on USAst pärit kunstnikud, kes loovad erinevaid meediume kasutavaid uurimuspõhiseid installatsioone. Nad kasutavad oma loomingus skulptuuri, digitaalset meediat, joonistamist, kirjutamist ja fotograafiat ning nende tööpraktikat iseloomustab paindlik ja ideepõhine lähenemine. Nad on olnud residentuurides Rabbit Islandil, Wassaic Projectis, Haystackis, Montalvo kunstikeskuses, The Arctic Circle’is ja NCCA Peterburis, Venemaal ning nad on osalenud näitustel nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil sellistes kohtades nagu Venemaa Riiklik Arktika Muuseum, Apexart, Flux Factory ja Ohio osariigi ülikool.

Claudia O’Steen Instagramis
Aly Ogasian Instagramis

“Muru tsentrifuug” on pöörlev lapike lamedat maad, mille kaudu saab jälgida tsentrifugaaljõu mõju murule. Aja jooksul kasvab rohi järk-järgult väljapoole, moodustades selgelt eristuva mustri, mis kujutab visuaalselt gravitatsioonijõudude muutusi. “Muru tsentrifuug” kätkeb endas kineetilist maakunsti, astrobotaanilist masinavärki ja rohelist karusselli.

1982. aastal tegid Leedu teadlane Danguolė Švėgždienė ja tema kollleegid revolutsiooni astrobotaanikas kasvatades esmakordselt maailmas edukalt taime seemnest seemneni mikrogravitatsioonis. See mõtlema ärgitav projekt kutsub arutlema nii kosmoseaianduse keerukuse kui ka pidevalt meie endi jalge all muutuva pinnase üle.

Pead segi ajades seab tsentrifuug kahtluse alla ka meie ettekujutuse stabiilsest horisondist. Harjumuspärased nägemis- ja kogemisviisid on järsku kasutud ja tasakaalutunne häiritud. Horisondijoon keerleb, valgub laiali, hävitades modernistliku ettekujutuse subjektist ja objektist, ajast ja ruumist.

Erilised tänud:
Paulius Vitkauskas, Rokas Tarabilda, Magenta Festival, Lithuanian Space Agency, Lithuanian National Museum of Art

Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital, Lithuanian Council of Culture, Euroopa kultuuripealinn Kaunas 2022, Loov Euroopa

Julijonas Urbonas on kunstnik, disainer, uurija, insener, Leedu Kosmoseagentuuri asutaja ja kaasprofessor Vilniuse Kunstiakadeemias. Endine Vilniuse Kunstiakadeemia prorektor. Endine Klaipeda lõbustuspargi direktor. 
Ta on juba pea kümnendi töötanud kriitilise disaini, lõbustusparkide ehitamise, performatiivse arhitektuuri, koreograafia, kineetilise kunsti ja sci-fi vahel, et arendada erinevaid kriitilisi tööriistu gravitatsiooni taltsutamiseks: tapvatest Ameerika mägedest kuni tehisliku asteroidini, mis on tehtud täielikult inimkehadest. Nendes projektides võttis ta kasutusele termini gravitatsiooniesteetika, kunstilise lähenemise, mis kasutab gravitatsiooniga manipuleerimist, et luua kogemusi, mis suruvad keha ja kujutlusvõime äärmustesse.

Julijonas Urbonas koduleht
Julijonas Urbonas Instagram

“Tilkuvad kujud lupjuvas metsas” on biomorfne skulpturaalne teos, mille juures ei ole aeg, ilm ja atmosfäär pelgalt välised mõjurid, vaid osa teosest. Maajaamast kohapealt leitud plastprügi on pseudoalkeemilise transmutatsiooni meetodil töödeldud geoloogilist kivimit meenutavaks vormiks. Moodustis hulbib terve suve looduslikus veesilmas rõhutades bioloogilise ja geoloogilise sfääri põimumist.

Soolveega täidetud kristalsed nõgusused teisenevad ajapikku, need täituvad ja aurustuvad, metallid oksüdeeruvad ja roostetavad. Suve jooksul keskkonnamõjude tõttu muutuv ja arenev teos on kui aeglane performance, mis juhib külastaja tähelepanu inimelust suuremale ajaskaalale.

Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital, British Council

Greg Orrom Swan on Londoni kunstnik, disainer ja õppejõud, kes vaatleb, kuidas kaasaja bioloogia ja iidne geoloogia põimuvad nii globaalselt kui ka mikrotasandil. Ta seob installatsiooni, digitaalset meediat ja kogemuslikku kunsti, uurides inim- ja mitte-inimlike maailmade vahelisi seoseid.

Greg Orrom Swan Instagramis
Greg Orrom Swani koduleht

Kuidas muudab meie igapäevane tegevus maastikku? Studio Watershore kutsub külastajaid metsa alt erinevaid looduslikke objekte üles korjama, neid konveierilindile asetama ja selle abil rohumaale transportima. Metsa jõuliselt läbi lõikav 54-meetrine konveierilint kiirendab iga tegevust, mida me enda ümbrust vormides teeme olles seeläbi industrialiseerumise sümboliks.

Installatsioon viitab distantsidele pikkades tarbimisahelates, mille tõttu ei hooma me enam oma igapäevaste otsuste mõju kaugetele maastikele. Väike tegu ühes maailma otsas võib kaasa tuua suuri muudatusi teises.

Erinevalt industriaalsetelt kasutusel olevatest täiuslikult toimivatest masinatest, ilmutab siinne objekt elusolenditele omaseid tunnusjooni – masin võib väsida, muuta oma tempot ja ka haigestuda.

Tähelepanu: vihmase ilmaga teos ei tööta!

Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital

Studio Watershore on Taiwani päritolu valdkonnaüleselt tegutsevate kunstnike Yu-Ching Chiang ja Ying-Ting Sheni duo, kes tegutseb hetkel Rotterdamis. Nende looming uurib masina, inimese ja keskkonna põimumisi, reageerides sotsiaalsetele teemadele ja suhestudes keskkonnaprobleemidega seotud küsimustega.

Studio Watershore koduleht Studio Watershore Instagram

Kõik teavad, et nõela heinakuhjast ülesleidmine on võimatu ülesanne. Aga kui seda teeks robot? Heinakuhja keskel asetseva roboti ainus missioon on leida heina seest sinna poetatud nõel. Kui see õnnestub, annab robot oma triumfist teada karjakella helistamisega.

See on provokatiivne uurimus tehnoloogia piiridest, mis paneb proovile tehisintellekti kui müstilise ja kõikvõimsa “musta kasti” võimed. Kriitikud nagu Kate Crawford väidavad, et tehisintellekt ei ole ei tõeliselt tehislik ega ka intelligentne. Ka Jeff Bezos on seda nimetanud “tehislikuks tehisintellektiks”, rõhutades selle sõltuvust tihti inimeste poolt tehtavast alamakstud massitööst.

Installatsioon uurib inimkonna ja keskkonna vahelisi suhteid, tuues esile nüansirikkad arutelud tehnoloogilise arengu ja looduslike elementide omavahelise põimumise teemadel. Lisaks tõstatab see ka kriitilise küsimuse meie aina kasvava sõltuvuse kohta tehnoloogiast: on see õige tee edasi?

Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital, HKUST (GZ)

Varvara & Mar kunstnikeduo on loodud 2009. aastal ja selle moodustavad Varvara Guljajeva ja Mar Canet, kelle teosed on sageli tõuke saanud digitaalajastust. Oma kunstnikupraktikas seisavad nad silmitsi sotsiaalsete muutustega ja tehnoloogilise ajastu mõjudega. Peale selle huvitab neid kineetika ja osaluskunst, mis on oluline osa nende loomingust.

Kunstnikepaar on oma teoseid näidanud arvukatel rahvusvahelistel näitustel ja festivalidel. Varvara & Mar töid on eksponeeritud ZKM-is (Karlsruhe), MAD-is (New York), FACT-is (Liverpool), Santa Monicas (Barcelona), Barbican Centre’is (London), Onassise kultuurikeskuses (Ateena), Ars Electronica muuseumis (Linz) jne.

Varvara & Mari koduleht
Varvara & Mar Instagramis

“Maailma tuulte raadio” on interaktiivne heliinstallatsioon, mis rakendab maailma tugevaimat jõudu. Tuulesoki kuju saanud installatsioon mängib raadiojaamu erinevatest maailma paikadest sõltuvalt tuule kiirusest ja suunast.

Kui tuulesokk asub Eestis ja lõunast puhub õrn tuuleke, siis kuuleb publik Läti raadiot. Tugevama tuuleiili puhul saab kuulata näiteks Ukraina, Zambia või Lõuna-Aafrika raadiojaamu. Tuulevaikse ilmaga mängib kohalik raadio. 

Teos annab võimaluse unustada geograafilised piirid ja juhib tähelepanu sellele, kuidas kultuuriline mitmekesisus maailma põnevamaks paigaks muudab. Raadiokanalite kureeritud muusikavalik näitab, mis selle riigi rahvast liigutab. See annab pildikese riigi kultuurilisest hetkeseisust. Tuul kehastab elu immigratsiooni. Nii nagu tuul, ei tunne ka elektromagnetlained riigipiire.

Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital, Prantsuse Instituut

Jeanne Harignordoquy on Londonis tegutsev prantsuse loovjuht ja -tehnoloog ning looja, kes avastab läbi oma praktika viise, kuidas segada tuttavat ootamatuga. Jeanne’i loodud objektid on mängulised ja sürreaalsed ning tõmbavad tähelepanu looduse ja inimkogemuse teemadele.

Jeanne Harignordoquy Instagramis
Jeanne Harignordoquy koduleht

Mõistatusliku ja sümbolistliku antennina on teose eesmärk suunata meie tähelepanu ümbritsevale keskkonnale ning kutsuda külastajaid kohalolusse. See on justkui utoopiline tööriist, mis lahendab olulist probleemi ehk võimetust kohal olla. Installatsioon käsitleb tehnoloogia dekonstrueerimist ja toob tähelepanu ruumile, mida tehnoloogia asustab. Objekti puude vahelt avastamine võib külastajalt ka mõningast süvenemist nõuda.

Kunstnik on skaneerinud konkreetset puutüve, mille lähteandmete põhjal on omakorda modelleerinud antenni meenutavad skulptuurid. Kõik loomiseks kasutatud materjalid on leitavad näituseala ümbrusest. Teos on valmistatud 3D-prinditud savist ja töödeldud kuusevaigust ning selle kinnitamiseks on kasutatud pajuoksi.

Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital, Savvaļa

Uģis Albiņš on visuaalkunstnik, kes töötab Riias, Lätis. Tema tööd uurivad ja seavad erinevate tehnikate kaudu kahtluse alla meid ümbritseva maailma. Uģise looming keskendub abstraktsete probleemide lahendamisele, tootmistehnikate esiletoomisele ning igapäevaste kogemuste uurimisele

Uģis Albiņši koduleht
Uģis Albiņš Instagramis

“Puised vestlused” seob mehaaniliselt kaks mändi puidust uksega, luues teatavat sorti kahekõne, milles elus “metsik” puit ja elutu “kodustatud” puit käivitavad üksteist jagatud materjali kaudu. Kriuksuvad puud ja kräuksuvad uksed kajavad üksteisele vastu – elutust puidust ese räägib puu häälega ja puu hääl saab äratuntavaks sarnasuse tõttu ukse kräuksumisega. Teos rõhutab looduse ja tehiskeskkonna ühisosa, et võiksime vastandamise asemel paremini teadvustada metsikust endi eludes.

NB! Uks ega puud ei ole iga ilmaga vestlemistujus!

Mohar Kalra on ameerika kunstnik, kes loob interaktiivseid teoseid, mis pakuvad igapäevastele objektidele ja tegevustele ootamatuid vaatenurki. Mohar uurib, kuidas me peegeldume tehnoloogilistes, bioloogilistes, ökoloogilistes ja digitaalsetes süsteemides, mis meie elusid ümbritsevad.

Mohar Kalra koduleht
Mohar Kalra Instagram

“Üles-alla“ installatsioon koosneb õhutorudest, mis imiteerivad kasepuid. Õhku täis puhutud tekstiilist torud tõusevad ja langevad korrapäraste ajavahemike järel ning muudavad oma vormi. Võltspuud ja nende silmnähtavalt ebaloomulik liikumine juhivad tähelepanu inimkonna sekkumisele looduse loomulikesse tsüklitesse.

Paljudes Euroopa riikides raiutakse süsteemselt vanu elurikkaid metsi maha ning asendatakse need inimese istutatud monokultuursete looduskeskkondadega. See on tsükkel, mis kordub eri paikades ikka ja jälle.

Installatsioon seab selle tsükli kahtluse alla ja kutsub üles kaasa mõtlema, kas ja kellele on inimese poolt manipuleeritud mets atraktiivne elupaik. Kas säästev metsandus on üldse võimalik ja kui on, siis kuidas see võiks tulevikus välja näha?

Tähelepanu: tuulise ilmaga teos ei tööta!

Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital, Saksa Liitvabariigi Suursaatkond

heidundgriess on alates 2011. aastast interdistsiplinaarse kunsti ja installatsiooniga töötanud duo. Alexandra Grieß on õppinud visuaalset kommunikatsiooni ja fotograafiat, Jorel Heid töötab puusepa ja disainerina. Eri taustad võimaldavad neil oma loomingus kombineerida eri teadmisi. 284m

heidundgriess koduleht
heidundgriess Instagram

2023. aastal alustasid Anna Tamm ja Vinzenz Leutenegger projekti, mille fookuses oli Eesti folkloor, pühapaigad ja metsa majandamise mõju pärimusele. Kunstnikud said inspiratsiooni metsanduses kasutatavast mikropaljundamise tehnikast ja plaanisid luua Maajaama uue tehis-pühapaiga ehk kloonhiie. Kloonimiseks valiti männipuud (Pinus Sylvestris) enne kui need lageraie käigus maha võeti. Vaatamata pingutustele ei õnnestunud taimedel katseklaasis säilida ja inkubatsioon ebaõnnestus. Seetõttu pidid kunstnikud oma teose ohverdama.

“Kloonhiis” on ringja paigutusega ja jäljendab ühte püha hiie põhikuju. Teose keskpunkt meenutab ohvrikivi ning sümboliseerib laborit, kus kohtuvad teaduslik uurimistöö ja looduse ettearvamatus. Peeglisarnase klaasi sees on katseklaasid hukkunud kloonidega. Seitse posti ohvrikivi ümber tähistavad puukloonidele määratud istutuskohti. Looduslike pühapaikade traditsiooni juurde kuulub paelte sidumine pühade puude külge. Publik on kutsutud hiiepaika aktiveerima ja oma soovilinti posti külge siduma.

Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital

Anna Tamm ja Vinzenz Leutenegger on kunstnike duo, kes alustas oma koostööd Hollandis Sandbergi Instituudis, kus neid ühendas mure ökoloogia ja seda mõjutava poliitika pärast. “Metsikud bitid” on nende esimene koostööprojekt, mille käigus tuuakse puude kloonimise temaatika Eesti konteksti.

Anna Tamm Instagram
Vinzenz Leutenegger Instagram

Teos pealkirjaga “Ühe puu ID - Kuidas olla teise puu jaoks puu” koondab konkreetse puu identiteedi keerukaks parfüümiks, mida külastajad saavad kogeda, et mõista puude biokeemilisel tasandil toimuvad suhtlust. Parfüümi kaudu saab inimene osa tema kõrval seisva puu silmaga nähtamatutest omadustest ja astub temaga potentsiaalsesse vestlusesse.

Kunstniku eesmärk on luua teineteisemõistmist ja uurida, kuidas saaksime liikidevaheliseks suhtluseks oma meeli rakendada. Nagu inimestel on ka puudel ja taimedel oma individuaalne lõhn. „Ühe puu ID“ parfüümid pakuvad viisi teabe vahetamiseks taimeriigiga, millest inimkond sõltub.

Taimed eritavad suhtlemiseks lenduvaid orgaanilisi ühendeid (VOC), mis tekitavad lõhnapilvi ja mida meie tunneme näiteks metsa lõhnana. Iga puu tekitab omaenda individuaalse pilve. Nii juured kui juurte peal olevad bakterid, puu tüvi ja lehed eritavad erinevaid VOC molekule. Lõhnade loomiseks tegi kunstnik koostööd teadlaste ja parfümeeriga. Puu lõhna tabamiseks kasutati kogutud masinandmete ja ninaga tuntavate aistingute võrdlemist. Sündisid parfüümid  “Juure pilv”, “Tüve pilv” ja “Puukrooni pilv”, mille sünteesimisel jõuti parfüümini “Ühe puu ID”.

“Ühe puu ID – Betula pubescens” loodi koostöös molekularbioloogi Manuel Selgiga ja parfümeeri Marc vom Endega.

Teose loomist toetasid:
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024, Eesti Kultuurkapital

Agnes Meyer-Brandis on skulptuuri ja uusmeedia taustaga Berliinis elav kunstnik. Esmalt õppis ta mineraloogiat, selle järgnesid kunstiõpingud Maastrichtis, Düsseldorfis ja Cologne’is. Oma loomingus balansseerib ta teaduse, ulme ja muinaslugude piiril. Ta on asutanud Research Raft’i – fiktsionaalse kunsti ja subjektiivsete teaduste instituudi, mis sihikindlalt “küsib küsimusi, kuid ei anna vastuseid” sellistes valdkondades nagu kliimauuringud, keskkonnauuringud, meteoroloogia, aga ka sünteetiline ja kunstiline bioloogia. Meyer-Brandise teoseid on eksponeeritud üle maailma ja ta on muuhulgas pälvinud kaks Ars Electronica preemiat ja Euroopa Kairos Prize auhinna.

Agnes Meyer-Brandis koduleht
“Ühe puu ID” koduleht

Teos põhineb maa-aluse mükoriisa võrgustiku (“Wood Wide Web”) ökosüsteemi uurimisel, mille põhjal on loodud sellele metafoorne digitaalne kaksik. 3D-prinditud keraamilistest skulpturaalsetest kõlaritest kostavad helideks sünteesitud mükoriisa võrgustiku andmed ja ekraanidel kuvatakse seentega seotud teadmised. Teos juhib tähelepanu nende ökoloogilisele tähtsusele.

Helimaastik on inspiratsiooni saanud Aka hõimu (põlisrahvas, kes elab peamiselt Kongo nõos Kesk-Aafrikas) naiste mitmehäälsest laulust “Seente korjamise laul”. Lugu on täiendatud mükoriisa võrgustiku biogeograafiliste andmetega, mis on kogutud koostöös Tartu Ülikooli teadlastega. 

“Fungi oraakel” on tehisintellekt, keda on koolitatud teadusliku kirjandusega mükoriisa võrgustiku andmestikest. Teadmisi täiendavad tsitaadid tuntud seeneraamatutest “Läbipõimunud elu”, “Let’s Become Fungal”, ja “Ways of Being”. Oraakel sünteesib õpetusi, jagades inimühiskonnale inspiratsiooniks seenemaailmast pärit sümbiootilist elukäsitlust. 

Marco Barotti on meediakunstnik. Tema tööd kannustab soov luua kunstiline keel, mille kaudu avalduks fiktsionaalne post-futuristlik ajastu kineetilis-helilises sekkumistes, nii linna- kui ka looduskeskkonnas. Tema loomingu peamine eesmärk on luua “tehnoloogiline ökosüsteem”, mis flirdib looma- ja taimemaailma toimemehhanismidega.

Marco Barotti koduleht
Marco Barotti Instagramis